Süst käes, juulis teine järgi. Aasta möödas algusest ja milline aasta. Vahepeal võtsin endale uusi tegevusi, hakkasin lisaks tavapärasele tootma ka vihmamantleid, nägin kõvasti vaeva, vahepeal käis kõik maha, siis jälle üles. Selline see koroona aasta oli.
Kirjutama hakates tundus, et on millest rääkida. Tegelikult pole. Päris reaalselt oleme istunud tänaseks veidi üle aasta kodus, suvel on kohalikult ikka ringi tiirutatud, aga välismaa on off. Welp, that’s it!
Tead. Mõtlen.
Vihmamantli bisness pidi olema selline väike hobi, kus teen midagi hingele. See justkui on see, aga on vähe hirmutav ka ja koormav samuti. Olen kogu oma ettevõtte rahad sinna alla pannud 🙂 tark otsus. Whalers Bay
Elame düstoopias, käime poes mask ees. Teatrid, kinod, kohvikud ja muu on suletud, no nüüd hakkavad jälle vaikselt avanema. Esiti oli huvitav, maailm ümber sulgus endasse. Nüüd peale aastat on pigem juba tüütu ja avaldab paratamatult mõju ka vaimsele tervisele. Me siin lihtsalt eksisteerime.
Sellel aastal oli ka vist juba piisavalt raha kogunenud, et hakata mõtlema uue korteri ostule, no ei osta, turul suht prügi. Praeguse kodu seinad hakkasid peale vajuma, nii nagu maailm, tõmbus ka kodu minu ümber koomale… tänaseks olen isegi üle saanud.
Olen kordi muutnud oma elu, vahepeal sõitsin rongiga, vältisin autot. Siis käisin jooksmas, jõusaalis ja nii. Täna enam ei tee neid asju. Rongisõidule tõmbas pidurit pandeemia.