rämble

Aeg-ajalt on tunne, et pole nagu tunnet, tunnet, et olla, tunnet, et teha. Täna on üks nendest päevades ja täna on tunne kuidagi eriti suur. Lugesin artiklit, et riik soovib leida kõik kadunud noored, need kes ei õpi, need kes ei tööta, ma ei kuulu vist nende sekka, pole enam teab mis noor kuigi mõistus tahaks ennast sinna gruppi kuuluvaks veel lugeda. Mis ma öelda tahan? Ei olegi kindel, mul on kahju, et ei õppinud rohkem ja ei valinud suunda mis ehk mind enam köidaks, ma teen tööd, mitte raha pärast, jumal teab, et seda on vähe, teen sest see on haigus. Kui ma töötaks raha nimel, oleksin pidanud ammu loobuma ja kandideerima kuskile positsioonile sissetöötanud ettevõttes, oleks pidanud tegema karjääri ja… ajan oma asja, juba pikemat aega, annan oma haigusele järele. Alles eile küsis üks mu klient, et kuidas sa elad, me maksame sulle ju nii vähe, see ei ole esimene kord, seda on teisedki küsinud, aga mis sellest ikka.

Aga näed juba ongi parem, sellest kirjutamine parandab olukorra, tunne tuleb tagasi. Tahaksin lihtsalt teada, et kas see mis teen on õige ja millega see kõik lõppeb.

Üleeile plaanisin kirjutada hoopis sellest mida ma olen viimase paari aasta jooksul kõrva taha pannud, peamiselt suunal, et mis inimesi motiveerib, kuidas saavutada oma eesmärke jne. Tänaseks on see mõte hajunud ja on kahju, et seda kirja ei pannud, tundus sellel hetkel väga tugev tähelepanek oma kogemuste kohta.

Aga kunst, kas kunstiks saab lugeda tulemust milleni on jõutud rahalisel eesmärkidel, kas tõelise kunsti eelduseks ei peaks olema tõik, et see sünnib läbi kannatuse – olgu see siis vaesus, hingepiin või midagi muud. Ja kunst, kas see saab olla puhtalt praktiline, okei, alustasin valest otsast, kas vaid praktiline asi saab või tohib olla kunst? Võib-olla lähen liiga kaugele, ehk kujutan oma töövilju suuremana kui nad tegelikult on. Samas, kui praktiline asi, näiteks mõni tööriist, valmib läbi kannatuse ja eneseohverduse tulemusena, kas see ei võiks olla kunst? Kunst ei ole kunsti teha, kunst on kunstis kunsti näha, ütleks 21 aastane mina, naiivselt kevadet oodates. Kui ma olin 21, kui ma olin.

Kevad, suvi, sügis, talv – kõik kenad aastaajad, ei saa enam arugi kas on üks või teine, toona omas see kõik palju suuremat rolli. Talvel käisin koolis, kevadel jõin õlle, sügisel jalutasin vihmas, suvel… suvel sain vanemaks. Peab tõdema, et viimane kehtib ka veel tänapäeval, iga 365 päeva tagant see juhtub, see võiks olla piisavalt suur kogus päevi, et nende vältel miskit põhjapanevat luua, nüüd aga on vist 2 aastat mööda läinud kus olen 100% vaid oma asjale keskendunud, alguses proovisin müüa, siis luua, nüüd loomingut parandada – mugandada kunsti nii, et see oleks praktiline. Tuleb välja, et näed asju kaunina, lood andmetes seoseid, lõpuks tahetakse saada vaid andmeid, musti, räpaseid. Ei ole oluline, see pole see koht.

Kus on selleks õige koht? Kas peaksin klientidele ütlema, et nad ei tea ja on nagu on, või peaksin oma mure just siin välja valama, paiskama laia ilma lootuses, et keegi peale minu sellele suuremat tähelepanu ei pööra? Tegelikult on nii, et see on minu keskkond, siin kehtivad minu reeglid, kirjutan mis tahan. Hiljem võib olla piinlik lugeda, ent see on tuleviku mina.

Rääkides aegadest, kuulasin hiljuti loengut mille üks osa oli inimese enese tajumine, paistab, et ma olen üks nendest kes ei ela läbi aja, mul on vähemalt kolm mina, sellest kaks on vist enam esilekerkivad – mina täna ja tema homme. Harva mõtlen, et see kes homme minu tänase pasa ära lahendama peab olen jätkuvalt ma ise. Ei, päris süüdimatu ma ka ei ole, mul on olnud ja kindlasti tuleb veel palju magamata öid kus järgmise päeva probleemid kummitavad. Samas ehk ongi need lihtsalt kummitused – The Ghost of Christmas Past, jõulud lähenevad.

Mina mina mina, mõni aeg tagasi lugesin raamatut “How to Win Friends and Influence People”, mõju kestis päris pikalt, täna kipun jälle vaid endale keskenduma. Terve see postitus on vaid üks suur jauramine minu ümber, räägime parem ideedest, räägime tegudest, olevikust-tulevikust. Ehk järgmine kord.